Hommikuringis laulsime oma igapäevast tervituslaulu "Tere, sõbrake, rõõm sind jälle näha" ning siis jutustas iga laps, mida huvitavat ta nädalavahetusel tegi. Toredaid ettevõtmisi oli palju: tehti õunakooki, käidi vanaemal külas, mängutoas mängimas, käidi kinos, tehti õunamahla, mängiti õues sõpradega jne. Ka õpetajal oli seekord jutustada lugu oma isemoodi laupäevast. Nimelt leidis õpetaja tütar Merili hommikul koeraga metsas jalutades väikese nälginud ja märja kassipoja, kes näugus haledalt. Ümberkaudseid talusid läbi käies selgus, et kassipoeg ei kuulunud kellelegi. Nõnda tõimegi ta algul meie maakodusse, söötsime kõhu täis ja mõtlesime, mida temaga edasi teha. Ükski varjupaiga number ei vastanud, sest oli ju laupäev. Helistasime läbi paljud tuttavad, aga kassisoovi polnud kellelgi. Merili soovitas teate üles panna blogisse. Aga siis otsustas õpetaja õnne proovida ning helistas ka oma eelmise klassi lastele, kel on maakodud. Ja õnneks oli Eleriin nõus kiisukese endale võtma. See oli nii hea ja kergendav uudis. Ostsime kaasa kotitäie kassitoitu ja õhtul leidiski kassipoeg endale mõnusa kodu. Aitäh sulle ja su perele, Eleriin!
NB! Reedel sai blogisse üles pandud lõbus kassipilt =) Ma ise olen koerainimene ja siis minu poolt äkki selline kassipilt =) Kas tõesti oli see märguanne, et järgmisel päeval kohtun ühe väikese kiisukesega? Ja päris sarnane ka veel teine =)
NB! Reedel sai blogisse üles pandud lõbus kassipilt =) Ma ise olen koerainimene ja siis minu poolt äkki selline kassipilt =) Kas tõesti oli see märguanne, et järgmisel päeval kohtun ühe väikese kiisukesega? Ja päris sarnane ka veel teine =)
Väsinud kiisu jäi Merili selja peal magama =) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar