Eesti keele tunnis otsisime ja kirjutasime sõnapusledest sõnu.
Matemaatika tunnis võrdlesime esemeid, õppisime mõisteid pikem-lühem, kõrgem-madalam, suurem-väiksem, paksem-õhem. Seejärel lahendasid lapsed ülesandeid töölehel.
Kunstiõpetuse tunnis valmisid värvilistest paberitest toredad pildid õunapuudest.
Kuigi õpetaja palus lastel pärast töö lõpetamist oma lauaümbrus korda teha, oli klassipõrandal ikkagi pärast kunstitundi paberitükke maas. Õpetaja armsad viiendikud Hanna-Reena, Johanna Anette, Ranella ja Desiree tulid appi ja aitasid klassi korda teha. Seejärel rääkisid nad pikapäevarühma jäänud lastele, miks peab enda järelt koristama: 1) endal on hea puhtas ja ilusas klassis olla; 2) õpetajal on siis hea meel; 3) koristajal on kergem koristada.
Tegelikult on väga südantsoojendav, et viiendikud oma esimest õpetajat vaatamas käivad ning küsivad, kuidas õpetajal läheb. Eile juhtus selline situatsioonikoomika. Nagu ikka, olid viiendikud õpetajal peale tunde külas ja nägid, kuidas õpetaja peab ikka ja jälle ühtesid ja samu lapsi korrale kutsuma. Viiendikud vaatasid ja imestasid, et kuidas saab nii olla, et lapsed ei kuula õpetaja sõna. Õpetaja vaid ohkas ja vastas, et juba läheb palju paremini, sest algul oli asi veel hullem. Selle peale arvas viiendik Eleriin, et asjal on ka üks positiivne külg. Õpetaja Marju kulmud tõusid imestusest pealae peale kokku. Eleriin selgitas: "Me nii kartsime, et sa saad äkki palju paremad lapsed kui meie olime ja siis me oleksime olnud kadedad su uute laste peale. Nagu näha ei pea me selle pärast muretsema." =)
Matemaatika tunnis võrdlesime esemeid, õppisime mõisteid pikem-lühem, kõrgem-madalam, suurem-väiksem, paksem-õhem. Seejärel lahendasid lapsed ülesandeid töölehel.
Kunstiõpetuse tunnis valmisid värvilistest paberitest toredad pildid õunapuudest.
Tegelikult on väga südantsoojendav, et viiendikud oma esimest õpetajat vaatamas käivad ning küsivad, kuidas õpetajal läheb. Eile juhtus selline situatsioonikoomika. Nagu ikka, olid viiendikud õpetajal peale tunde külas ja nägid, kuidas õpetaja peab ikka ja jälle ühtesid ja samu lapsi korrale kutsuma. Viiendikud vaatasid ja imestasid, et kuidas saab nii olla, et lapsed ei kuula õpetaja sõna. Õpetaja vaid ohkas ja vastas, et juba läheb palju paremini, sest algul oli asi veel hullem. Selle peale arvas viiendik Eleriin, et asjal on ka üks positiivne külg. Õpetaja Marju kulmud tõusid imestusest pealae peale kokku. Eleriin selgitas: "Me nii kartsime, et sa saad äkki palju paremad lapsed kui meie olime ja siis me oleksime olnud kadedad su uute laste peale. Nagu näha ei pea me selle pärast muretsema." =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar