Õppisime loodust tundma sügiseses rabas

Sellel veerandil oleme õues õppinud lausa kahel korral. Esimesel korral käisime Aasumäel uudistamas suvelõpulist loodust, nüüd uurisime Paunküla maastikukaitsealal, milline näeb välja sügisene raba. Seekord oli õpetaja meile palunud matkajuhiks giid Krista, kes tunneb loodust palju paremini kui õpetaja Marju.
Kõigepealt vaatasime kaarti, millise teekonna me ette võtame:

Nüüd võtsime ringi ja iga laps ütles ühe reegli, millest kõik lapsed peavad retkel ka kinni pidama. Reegleid oli üsna palju, aga olulisemad reeglid olid sellised:
- kuna me oleme metsas külalised, siis käitume viisakate külalistena;
- giidist ette ei jookse;
- kuulame giidi vaikselt;
- metsas ei karju ega torma;
- ei lõhu puid;
- ei rebi taimi;
- metsast võtan kaasa vaid seda, mida tahan koju viia;
- austame loodust;
- räägime kordamööda;
- olen kaaslastega sõbralik;
- ei viska prügi maha...

Kuna meil ei olnud reeglid paberil kirjas, kuhu oma allkiri panna, siis kinnitasime oma nõusoleku reeglitest kinnipidamiseks nii, et panime jalad risti ja puudutasime oma kummikuninaga naabri kummikunina. Ka vanasti tegid inimesed lepingutele alla ristid, kui nad veel kirjutada ei osanud =) Nüüd olime kõik kinnitanud, et teame ja täidame kokkulepitud reegleid!

Meie matkajuht Krista õpetas, kuidas teha vahet söödaval jänesekapsal ja mürgisel sinilillelehel, söödaval pihlakamarjal ning mürgisel piibelehel. Oma teel saime maitsta nii jänesekapsast, kadakamarju, pihlakaid, mustikaid, pohli kui ka magesõstraid ning isegi mõru põdrasamblikku. Kristal olid kaasas ka pähklitangid, kuid ussikesed ja putukad olid pähkleid nosinud juba enne meid ja ühtki söödavat tervet pähklituuma me ei leidnud. Saime teada, et kuigi mõned puud on surnud, siis läheb nende elu edasi nõnda, et nende sisse on kolinud elama ussikesed ja putukad, nende pinnal elavad seened ja samblikud. Leidsime puutüvesid, kuhu on terveid tänavaid ehitanud kooreüraskid ning nägime rähni sepikoda. Elevust tekitas ühel mahalangenud puutüvel olev "marjakobar". Selgus, et tõenäoliselt on see rebase kaka =) Õppisime tundma erinevaid puid, taimi, sammalt ja samblikke. Ka leidsime vahvaid seeni. Õpetaja lemmikuteks olid ilusad neoonsinised seened. Aga korjama me neid ei hakanud, sest patta panna need ei sobinud.

Nägime mitut rabajärve ja maitsesime rabavett. Rabavesi küll janu ei kustuta, kuid kuna ta on väga happeline, siis pole vaja karta, et seda juues mõne haiguse saab:

Vahepeal oli Ilmataat otsustanud meid vihmaga ka kostitada. Otsisime välja keebid ja ei teinud "väikesest" vihmasabinast välja.

 Ühe maalilise järve kaldal mängisime looduse televiisori vaatamist. Pärast jutustasid lapsed, mida põnevat nad sellest televiisorist nägid:

 Kõhud olid vahepeal väga tühjaks läinud ning tegime kehakinnitamiseks väikese piknikupeatuse. Nagu tellitult olime sattunud toreda metsaonni juurde:

 Et lapsed saaksid liikuda, mängisime nii tee peal kui ka pärast söömist erinevaid mänge. Nii said meile selgeks "Aja mäng", "Pardid ja konnad" ning "Usalda sõpra". Viimane mäng oli eriti tore. Nimelt oli üks sõpradest  "pime" ning teine sõber juhatas teda ühe puuni. Siis tuli seda puud kombata ja kallistada. Nüüd juhatas sõber oma kaaslase alguspunkti tagasi, keerutas teda mitu korda ning "pime" sõber pidi ära arvama, millist puud ta kallistamas käis.

Kuna vihmasadu aina tihenes, siis alustasime tagasiteed. Kuigi Ilmataat meid ei hellitanud, olid lapsed päevaga väga rahul ning leidsid, et selliseid õuesõppimise tunde võiks tihedamini olla. Usun, et lapsed käivad nüüd looduses lahtisemate silmade ja kõrvadega ning oskavad loodust märgata kõikide oma meeltega.
Kiidan ja tänan neid lapsi, kes suutsid kõikidest kokkulepitud reeglitest kinni pidada kogu matka jooksul!