2. november 2016

Rahulikku hingedepäeva!

Hingedepäeval meenutame neid kalleid inimesi, kes on meie seast juba lahkunud ja süütame nende mälestuseks küünlad.

Lugesime jutukest "Kuldsed käed", kus vanaisa on jäänud meelde oma lahkuse ja töökusega.

 

Lapsed jutustasid oma elu kurbadest seikadest ja nii mõnigi lastest on üle elanud oma armsa lemmiklooma surma.
Inimeseõpetuse tööraamatus lugesime loo Alfredist, kes kurvastas väga kui tema lemmikloom hamster ära suri. Arutasime, kuidas võiks Alfredit lohutada ning kuidas talle toeks olla.

Muidugi on väga kurb kui su kallis loomake ära sureb, aga lohutuseks tasub mõelda, kui tore oli temaga koosveedetud aeg ja sellest rõõmu tunda.  Paraku on nii, et meie lemmikloomade eluiga on palju lühem kui inimestel. Uurisime ja arvutasime seda matemaatika töövihikust lähemalt:

Just siis, sügise kõige pimedamal ajal, otsime me südamest üles oma "hingelinnud" ning oleme avatumad, südamlikumad, abivalmivamad ja lahkemad. Aga aeg-ajalt kipume unustama oma hingelinnu ning laseme tal pahatihti avada just neid laekaid, mis teevad nii meile endile kui ka meie lähedastele haiget. Soovin, et meil kõigil oleks aega kannatlikult kuulata, mis meie hingelind meile ütleb ning me ütleksime vaid selliseid sõnu ja teeksime vaid selliseid tegusid, mis paneksid rõõmustama nii meie endi kui teiste hingelinnud ...
Kuulasime-vaatasime muinasjuttu "Hingelind":




Siis meisterdasime omale oma hingelinnud:


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar