Eesti keele õpikus oli tore lugu onu Ööbikust, kes kogus peaaegu kõiki asju, mis talle kätte sattusid. See viis jutu kogumisele ehk kollektsioneerimisele. Vestluse käigus selgus, et meie klassis on ka kollektsionääre. Nii võtsid nad oma kogud kooli kaasa ja tutvustasid neid teistelegi.
Oto-Ben kogub autogramme. Tal on autogrammiraamat, kuhu on juba päris suur hulk autogramme kogunenud.
Johanna Anette peres kogutakse marke. Johanna Anette näitas margikogu. Markide kogumist nimetatakse filateeliaks.
Hanna-Reena kollektsioneerib münte. Müntide kogujat kutsutakse numismaatikuks.
Enamus meie klassi lastest on tegelenud kleepsude kogumisega ehk leibelistikaga.
Õpetaja Marju kollektsioneerib pedagoogilisi raamatuid. Need on raamatud, kus õpetatakse õpetajaid, kuidas lapsi paremini õpetada. Raamatute kogumist nimetatakse bibliofiiliaks. Õpetajal on aastatega kogunenud päris suur raamatute kogu. Kõige vanem raamat pärineb aastast 1948 ning kuulus algselt õpetaja Marju vanaemale, kes oli ka algklasside õpetaja. Kõiki oma raamatuid ei jõudnud õpetaja kooli tassida ja tõi näitamiseks vaid kõige südamelähedasemad.
Lisaks on õpetajal veel üks kummaline kogumisekirg - nimelt kollektsioneerib õpetaja maasikatega esemeid (nõusid, küünlaid, salvrätte jne). Siinkohal väike osa tema kollektsioonist:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar