Täna tundus hommikul nagu elaksime Põhjanabal. Katsun aeg-ajalt siiani, kas mu nina on ikka alles või mitte. Hommikul klassi tulles olin surmkindel, et täna olen ma küll päris üksi, aga ennäe - kolm vaprat külmapõlgurit juba ootasid mind. Lugesime siis raamatuid, harjutasime kirjatehnikat, arvutasime ja joonistasime jäljeraamatut. Mina olen ju tuntud külmavares, aga päeva edenes hakkasid ka lastel käed külmetama ja ninad läksid vesiseks. Klassis polnud veel väga viga (19 kraadi), aga koridorides ja sööklas valitseb küll arktiline kliima. Homme läheb veelgi külmemaks...