Hommikul silmi lahti tehes oli õpetaja ehmatus suur, sest vihma sadas ladinal ja ees ootamas õppekäik. Aga õnneks oli enamus lastest varustatud vihmakindlate riietega ja nutikamad jalga tõmmanud kummikud. Eks ta õige ole, et pole halba ilma, on vaid vale riietus. Õnneks hakkas ilmataadil meist hale ja Kadriorgu jõudes selgines taevas ja vihm jäi järele. Oma reisi alustasime KUMU juurest. KUMU on nagu tõeline hiiglane teiste majade seas. Parema ülevaate saabki temast siis, kui ronida paekaldale viivast trepist üles Valgele tänavale. Mäekalda tänava lõpus asub maja, millest kogu park õigupoolest alguse sai - see on Vene tsaar Peeter I maja. Sellest hoonest sai tsaaripere esimene suvine elupaik.
Kadrioru lossi hakati ehitama 1720. aastal. Praegu asub selles lossis kunstimuuseum.
Suurema osa Kadrioru pargist moodustab Peeter I soovi ja arhitekt Michetti kavandite kohaselt looduspark. Kadrioru park on Tallinna üks ilusamaid parke. Lossi ümbritsev park koosneb alumisest ja ülemisest aiast. Mõlemad aiad on prantsuse stiilis ehk lähtutud on eelkõige sümmeetriast ja korrapärast. Uhkete tiikide ja kaskaadide (astmeliselt langev veejuga) süsteemi tõttu peeti lossi aeda üheks kaunimaks terves tsaaririigis. Kadrioru lossi esiselt platsilt avaneb vaade kogu Mere alleele ja ka "Russalkale". See on Amandus Adamsoni skulptuur "Russalka" (eesti keeles tähendab see näkineidu), mis on loodud tormis hukkunud Vene soomuslaeva meremeeste mälestuseks. Aia kõrgemas osas asub praegu Roosiaed, mis kuulub 1930. aastate lõpus ehitatud Eesti presidendi residentsi juurde. Meil õnnestus presidendi lossi juures näha ka vahtkonna vahetust.
Edasi jalutades jõudsime Luigetiigi äärde, mille keskel seisab uhke paviljon. Mustad luiged ujusid uhkelt tiigiveel. Mõned vanad pargipuud on nii eakad ja tüsedad, et tüve ümbert kinni võtmiseks läks vaja lausa seitset last.
Et lastel jäi energiat ülegi, siis jooksid lapsed mitu ringi ümber purskkaevu, et pärast saaks bussis rahulikult istuda =)
Seejärel jalutasime taas KUMU juures ootava bussi juurde.
Järgmine sihtpunkt oli Jägala juga. Nüüd enam ilmataat nii lahke ei olnud ja lasi oma veekraanid valla. Õnneks polnud lapsed suhkrust ja nautisid looduslikku veemängu ehk Jägala juga loopides vahtu ja otsides põnevaid kive ning teokarpe. Piknikku pidime seekord siiski bussis pidama. Janari ema Helen oli meile kaasa küpsetanud maitsva rabarberikoogi, kooli kokatädid tegid suure portsu võileibu, joogiks oli kõrrejook ja magustoiduks õun. Värske õhk tegi kõhud tühjaks ja järgi ei jäänud midagi. Siis keerasime bussinina kodu poole ja lapsed võtsid lauluotsagi üles. Hoolimata kevadisest värskendavast vihmast oli vahva õppekäik ja lapsed lubasid suvel koos vanematega tulla külastama Kadrioru lossi kunstimuuseumi ja parki jalutama.
Edasi jalutades jõudsime Luigetiigi äärde, mille keskel seisab uhke paviljon. Mustad luiged ujusid uhkelt tiigiveel. Mõned vanad pargipuud on nii eakad ja tüsedad, et tüve ümbert kinni võtmiseks läks vaja lausa seitset last.
Et lastel jäi energiat ülegi, siis jooksid lapsed mitu ringi ümber purskkaevu, et pärast saaks bussis rahulikult istuda =)
Seejärel jalutasime taas KUMU juures ootava bussi juurde.
Järgmine sihtpunkt oli Jägala juga. Nüüd enam ilmataat nii lahke ei olnud ja lasi oma veekraanid valla. Õnneks polnud lapsed suhkrust ja nautisid looduslikku veemängu ehk Jägala juga loopides vahtu ja otsides põnevaid kive ning teokarpe. Piknikku pidime seekord siiski bussis pidama. Janari ema Helen oli meile kaasa küpsetanud maitsva rabarberikoogi, kooli kokatädid tegid suure portsu võileibu, joogiks oli kõrrejook ja magustoiduks õun. Värske õhk tegi kõhud tühjaks ja järgi ei jäänud midagi. Siis keerasime bussinina kodu poole ja lapsed võtsid lauluotsagi üles. Hoolimata kevadisest värskendavast vihmast oli vahva õppekäik ja lapsed lubasid suvel koos vanematega tulla külastama Kadrioru lossi kunstimuuseumi ja parki jalutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar