AABITSAPIDU

Täna pidasime koolis oma aabitsapidu. Juba hommikul kordasime me üle tähestiku ning laulsime "Tähestikulaulu". Ettevalmistused peoks algasid kohe peale tunde. Pikapäevarühma lastega panime tahvlile juba reedel meisterdatud lõbusad tähed, sättisime lauad paika, panime lauale lina, küünlad, lauakaunistuse, salvrätikud ja nõud. Seejärel katsime laua vanemate poolt kaasa pandud imemaitsvate toitudega. Laud sai väga kena. Rääkisime ka lauakommetest (kuidas üksteisele toitu ulatada, täis suuga ei räägi jne). Peale kehakinnitust tuli pidulik osa - tähistasime aabitsa läbisaamist. Poisid moodustasid suure klassiaabitsa abil värava, mille all õpetaja tegi iga lapse nina kriidiseks, sest ühel tublil koolilapsel ongi nina alati kriidine. Kuna õpetaja on ka väga tubli olnud ja lastele tähed selgeks õpetanud, tehti ka õpetaja nina kriidiseks, sest igal tublil õpetajal on ju ka nina koolis kriidine=)
Siis sai oma teadmisi proovile panna viktoriinis. Iga laps võttis aardekirstust loosi ja nõnda selgusid neli võistkonda - "Jänes Juki võistkond", "Rebane Riina võistkond", "Lõvi Leo võistkond" ja "Orav Ülo võistkond". Viktoriini esimeses osas tuli õpetaja loetud kirjelduse järgi ära tunda aabitsategelased, teises osas aga sobitada kokku vanasõnad õppimisest ja tarkusest.
Nüüd oli aeg veidi end liigutada. Võistlused toimusid koridoris. Esimeses võistluses tuli aabitsa peal tasakaalus hoida palli ja nõnda koridori ühest otsast teise joosta. Ülesanne oli päris keeruline ja nii mõnigi kord pani pall aabitsa pealt plehku. Teises võistluses tuli ühel jalal hüpeldes lugeda tähesalmi "Sass sammus sinikaid süües soos..." Kolmandas võistluses tuli üks ots liikuda vähikäigul, seejärel visata stressipall ämbrisse ja oma võistkonna juurde tagasi joosta. Siinkohal peaksin ütlema, et lapsed liikusid nii kiiresti, et minu vana fotokas ei jõudnud kuidagi tempos püsida - seetõttu ka pisut udused pildid. Võistkonnad olid tasavägised ja üks võistkond võitis napilt-napilt. Aga kiitus ka teisele võistkonnale, kes oskas väga vapralt kaotada ja ei kurvastanud üldse.
Taas kinnitasime veidi keha ja rääkisime toredaid lugusid. Kuna kõhud olid juba väga täis, mängisime rahulikumaid mänge. Lastele meeldis väga "Sülepall", kus palli tuli juhtida vaid jalgade abil ühest rivi otsast teise. See oli lõbus ja naljakas. Seejärel mängisime äraarvamismängu "Kes ma olen?"
Nüüd oli aeg jagada kiituskirju ja diplomeid. Kuna kõik lapsed olid väga tublid nii viktoriinis kui võistlustel, said kõik nii kiituskirja kui ka diplomi.
Ja siis saabus üllatuskülaline - shetlandi lambakoera kutsikas Shelly oma perenaise Meriliga. Kutsikas nautis tähelepanu ja silitusi ning üritas kõigiga sõbraks saada. Eriti suur sõber oli ta Waltriga ning püüdis talle sülle ronida ja näo puhtaks limpsida.
Pidu õnnestus hästi ja lapsed olid väga vahvad, üksteise suhtes hoolivad ja sõbralikud. Mul on ülimalt hea meel, et meie klassis on nii toredad lapsed. Loodan, et lastele ka pidu meeldis ja nad ootavad juba järgmist klassiõhtut=)