Õpetlik kolmapäev

Täna jätkasime Vares Vaagu teemadel. Meenutasime eilses tunnis loetud pala ja et niisama ei tohi helistada numbrile 112. Koostasime pildiseeria järgi jutukese:

 Tuletasime meelde õpitud keelereeglid:

Jätkasime eile alustatud harjutuse kirjutamist abijoontega vihikusse:

Oleme varem õppinud valetamise kohta vanasõna "Valel on lühikesed jalad". Iga rühm sai ümbriku, kus peidus veel vanasõnu valetamise kohta. Kui vanasõna koos, arutasid lapsed rühmas, mida nende arvates see vanasõna tähendab ja rääkisid sellest pärast ka teistele kaaslastele.

Vares Vaak on paras kratt. Temaga juhtub igasuguseid asju. Meenutasime üheskoos, millised olukorrad lastele seoses vares Vaaguga meenuvad ning sättisime need õiges järjekorras ajateljele:

Niimoodi oli väga keeruline aru saada, millal mingi tegevus toimus. Siis tulime heale mõttele (natuke õpetaja abiga), et lausekaardid võib tõsta püsti ja nüüd oli ajatelje graafikut juba mugavam lugeda:



Vaagu tegemisi vaadates selgus, et Vaak ei ole tegelikult südame poolest paha poiss, vaid  oskab  olla ka tore laps. Näiteks õpetas ta Katale, kuidas sõpra rõõmustada ja vabandas Iia ees, kui oli Iiat solvanud. Aga aeg-ajalt käitub ta mõtlematult ja seetõttu tekivad tal pahandused.

Kuigi Vaak tegi kiirabile tüngakõne ja tal polnud tegelikult kiirabi vaja, siis mõnikord juhtuvad õnnetused ning  kindlasti on vaja sel puhul kiirabi kutsuda. Jutustasime õpiku piltide järgi jänes Juki ja lõvi Leo õnnetustest. Ühises arutelus leidsid lapsed, et jänes Juki õnnetust oleks saanud ära hoida kui Juki poleks jääle läinud. Õppisime selgeks vanasõna "Parem karta kui kahetseda". Aga mõnikord siiski õnnetused juhtuvad nagu juhtus lõviga:

Õpetaja jutustas loo lapsest, kes ei kuulanud ema sõna ja läks hoolimata ema keelust järvele uisutama. Järvejää oli õhuke ning laps kukkus vette. Õnneks kuulis tema appihüüdmist mööda jalutav sõber, kes aitas lapse veest välja. Pärast pidi laps kaua-kaua lebama haigevoodis. Jõudsime järeldusele, et täiskasvanute sõna peab kuulama, sest nemad teavad, millised õnnetused võivad lastega juhtuda.

Kuigi vanasõna ütleb "Õnnetus ei hüüa tulles", siis paljusid õnnetusi saab ära hoida ehk nagu õpetaja ütles: "Mõnikord õnnetused lausa karjuvad". Eesti keele töövihikus jutustasime piltide järgi loo lastest, kes oleksid saanud oma õnnetuse ära hoida ja see õnnetus hüüdis juba kaugelt.

Vaatasime selle juhtumiga sobivat Jussikese multifilmi:

Loodusõpetuse tööraamatus uurisime pilte õnnetuste kohta, mis võivad juhtuda vees ja arutasime, kuidas oleks pidanud õigesti toimima:

Nüüd mängisime rollimänge ja proovisime mängult helistada numbrile 112. Selgus, et see oli päris keeruline ülesanne, sest lapsed kippusid rääkima liiga pikalt ja ebaolulisest.
Tähtis on öelda:
* mis juhtus ja kellega;
* kus juhtus
* oma nimi
Esimeses rollimängus oli Heleri kukkunud kooliõuel puu otsast alla. Tal võis olla selgroomurd ja seetõttu ei tohtinud teda liigutada. Sõber Matilda kutsus kiirabi:

Teises loos hakkas Adeelel vahetunni ajal halb ja ta kukkus kokku. Sõbrad Hanna Alviine ja Ketlin tõstsid tal ruttu käed-jalad üles, et aju hapnikku saaks ja Heleri kutsus kiirabi.

Kolmandas loos kukkus Reili vahetunni ajal joostes ja põlv hakkas verd jooksma. Üliagar sõber Meriliis kutsus kohe kiirabi ja siis selgus, et sel korral poleks kiirabi vaja olnudki. Põlve oleks saanud ära puhastada õpetaja või kooliarst. Õpetaja tuletas meelde, et oluline on teada, et kellegi teise verd ei tohi oma käega puutuda. Kui on vaja verejooks kiiresti peatada, tuleb kasutada midagi, millest veri läbi ei tule (king, õpikukaaned, pinal vms) ja ruttu kutsuda täiskasvanu.